Maks Linder.

 

   Meie kinopublikum tunneb seda meest ja seda nime.

   Ka mina olin temast palju kuulnud: Ta pidi kuulus näitleja olema. Mul oli õnn teda kord kino walgel linal näha.

   Sestsaadik tean ma, et ta näitleja ei ole, waid tola, weiderdaja, tsirkuse pajats, wõi midagi muud sellesarnast, aga mitte midagi kõrgemat neist.

   Maks Linder on kuulus. Tema kuulsus ulatada, nagu ajalehed tõendawad üle wiie maailma-jao ja weel kõigi okeanide saarte.

   Ma katsusin seda saladust tabada, mis teda kuulsaks teinud. Ma ei leidnud temast midagi, mitte kõige wähemat mingisugust, mispärast tema kuulsaks oleks saada wõinud.

   Ta mängis ühes kinodraamas – wististe tema enese wäljamõeldud jant - peaosa. Peaelement selles jandis oli "purustamine". Purustati peeglid, purustati laudu, purustati toolisid, woodid. Wiimaks purustati isegi Linderi ennast. Ta nägu purustati nii ära, et ta iseennast peeglis ära ei tundnud. Oli ka kukkumine, hüppamine, ajamine jne.

   Seda kõike teewad küll teisedki kinoklounid, aga nende jant ei löö nõnda läbi.

   Linderi tembutamine aga lööb läbi.

   Saladus ei seisa Linderis, waid publikuwaris. Ei ole mingisugusid "wäärtusi", ei wõi juttugi üleüldse wäärtusest olla Linderi "mängus". Aga publikum on haruldane resonator, mis Linderi weiderdamise peale otse möirgama hakkab.

   Maks Linderis ei olnud ühtki näitleja tähtsamat omadust, tal ei ole ühtki näitleja waimlist "wäärtust".

   Ta "tõmbab" oma "trikkide" wäledusega ja julgusega.

   Neljanda korra pealt maha hüppamine pea peale ei ole nalja asi. Tema näomusklid on haruldaselt liikuwad. Ta wõib oma suu kõrwuni awada, oma nina ja kõrwugi liigutada, oma silmadega nii pööritada, et need kukla taha ähwardawad minna. Ja suurema, ulatusliselt suurema näotriki juures möirgab tühi waat, resonator, publikum.

   Pang solgiwett wisatakse Linderile kaela - saal aina tõttab naeru pärast.

   Aga see on siis, kui Linderi kinos nähtakse. Mis teeks aga seesama publikum, kui ta elusat Linderi weiderdamas näeks.

   Linder wiibib praegu Peterburis ja Peterburi lehed jutustawad, et ta seal publikumi "kuningas" olla.

   Toome sealsetest lehtedest mõne "otsuse" tema ja ta austajatekarja üle.

   Teda krooniti kinos. Kallatt külma wett pähe, laStt neljandalt korralt alla hüpata, wõeraskesse magamisetubadesse tungida, kiwa süüa jne. Kõigist oma tempudest tuli ta terwelt wälja, naeratas ja selle eest kallatt temale kullawihma kaela.

   Ei ole seda elustawat ega tugewat naeru, mis wabalt kõlab ja elu terwendab. See on teistsugune naer, pimedates lämbunud õhuga saalides, kus inimeste kehad hunikus, kus ekrani peal kukerpalli lastakse, klawerit lõhutakse ja hüpatakse.

   Linder on silmapilgu kangelane, grammofonide, autode, kinode ja kabareede ajajärgu sünnitus.

   Kas ei ole Maks Linder otsekui pilkeks ja hirwitamiseks meie aja publikumi üle! Kas ei hirwita ta naerwa rahwahulga üle:

   "Ah sa rumal! Isegi mina wõin sulle nalja teha!"

   Terwe Peterburi läinud teda waksali wastu wõtma, just nagu oma kroonimata kuningat. Aga ta on ju solgipangega mitmele korrale kroonitud. Ja kinod, kus ta ette astub, ähwardada publikumi nahtusel lähkaba.

   Linder teenida umbes miljoni aastas. Ja seda kõik hüpetega neljandalt korralt, klawerite ja muu mööbli lõhkumisega. See on tõeste "mahalõhkuw" töö. Rahwas aitab aga temal kullamäge kokku kanda.

   Luuletajad, mõtlejad, teadusemehed need peawad enamaste katusealustes korterites elama ja nälgima. Kloun teenib aastas kergeste miljoni. Kes mõtetega pilwede all elab, peab ka pilwede lähedal elama; kes aga uulitsapublikumi madalaid ihasid kõditada oskab, see wõib alumistel kordadel elada, sel on wõimalik "inimese kombel" ära elada.

   Neil päewil jõudis ka kuulus Belgia kirjanik Verhaeren Peterburisse. Teda ei woolanud rahwas waksalisse wastu wõtma, ei seatud seal rongi tulekul päewapildi ega kinopildi aparatide ridasid üles. Sest Verhaeren ei ole kiwa söönud, ei ole neljanda korra pealt alla hüppanud, ei ole solgipangega kroonitud; tema ei oska oma suud kõrwuni awada ega silmadega kohutawalt pööritada.

   Miks peaks teda siis ka austatama?

E. N.

(Tallinna Teatala, 8.12.1913 [russ. Kal.: 25.11.1913])